Tallinn

Tallinn on koht, mida ma defineerin oma koduna. Minu jaoks ei ole kodu korter, kus ma elan. Tõenäoliselt sellepärast, et neid kortereid olen vahetanud päris mitu. Veel vähem maja pole minu jaoks kodu. Uskuge või mitte, aga peale oma perekonna ma ei tunne oma majas ühtegi inimest! Minu majas elab tuhat inimest, ma arvan. Ükskord kohtusin ühe oma majaelanikuga Tartus baaris. Just. Jutu sees tuli välja, et by the way, me elame Tallinnas ühes majas.

Nüüd kindlasti osad teist tunnevad mulle kaasa, et näe, tüdrukul pole juuri ega kodu. On küll. Tallinn on minu kodu. Ma ei karda öistel Tallinna tänavatel liigelda. Lihtsalt pead teadma, kus käia. Ja kuna olen oma noore elu jooksul elanud nii Tallinnas, Tartus kui ka lühikest aega Brüsselis, ei suuda ma kuidagi oma kodu defineerida mingite seinte või konkreetse piiratud alana.

Nii mõnedki mu sõbrad ütlevad, et Tallinn on suurlinn või siin muutuvad inimesed närviliseks ja jultunuks. Tavaliselt ütlevad seda väljastpoolt Tallinna, aga Eestist pärit inimesed. Minu jaoks on see alati müstikaks jäänud. Tallinn on samasugune väike uimane linnake nagu Tartu. Tegelt ka. Minge külastage mõnda 10 mln elanikuga linna ja te saate aru, millest räägin. Pealegi see, kui kiire ja närviline eluperiood sul parasjagu on, ei olene ju linnast. See oleneb hoopis sinu tööst, koolist ja muudest tegemistest. Mul on tavaliselt Tartus käies oluliselt kiirem ajagraafik kui Tallinnas.

Nii et vastupidiselt ülejäänud Eesti arvamusele tallinlastest ei kujuta ma ette, et Tallinn on ainuke elamisväärne paik Eestis ning mujal pole mitte midagi teha. Tartus on omamoodi tore ning nii Pärnu kui Viljandi on väga armsad kohad. Aga Brüssel mulle ei hakanudki meeldima. Ja seal olles tunnetasin kõige teravamalt, et pole tähtis, kus sa elad, olulised on sõbrad ja sotsiaalne võrgustik.