Emotsionaalselt ebastabiilne

Niisiis, see on taaskord käes. Puhume ikka sääse elevandiks ja kulutame enda närvirakke. Hädasti on vaja ju. Mis sest, et teistele soovitan alati mitte närvi minna, kuna see teeb halba eelkõige inimesele endale. Ja närvirakkude kaotus pole seda väärt. Aga noh, tehke ikka mu sõnade, mitte tegude järgi!

Paistab, et sain oma ebastabiilsuse põhjustele jälile. Nimelt kipun teisi inimesi hindama oma prioriteetide järgi. Ja kui nende prioriteedid pole parasjagu minu omad, siis on tülid kerged tekkima. Kusjuures eriti oluliste sõpradega.

Mis mulle ometi annab õiguse teiste inimeste prioriteete hukka mõista? Millegipärast kipun arvama, et kui mu sõbrad ei väärtustaks samu asju, mida mina, siis nad poleks mu sõbrad. Üldisemas plaanis võib see ju nii olla, aga õnneks mitte igapäevaselt. Muidu oleks lausa igav ja ma ei areneks ega õpiks midagi juurde.

Aga nüüd tagasi enesekontrolli ja närvirakkude juurde. Kuna ma teisiti, kui aktiivselt ja keeruliselt oma elu elada ei oska, on loogiline, et elu on pingeline. Või õigemini täpselt nii pingeline, kui ma selle enda jaoks loon ja mõtlen.

Pingetest üle saamiseks tuleb tegeleda positiivse mõtlemise ja sisendamisega. Samas tundub see vahel nii võlts. Miks ma pean ennast sundima igas asjas positiivset nägema, kui tegelikult on kõik kole? Muidugi, ma tean küll, miks! Et see lihtsamini üle elada ja edasi elada ja mitte põdeda, eriti, kui midagi muuta ei saa. Aga kas mitte niimoodi kõike positiivseks ja ebaoluliseks mõeldes ei jää emotsioonid pealiskaudseks? Kas ma mitte niimoodi ei võta oma elult vürtsi? Kuidas muidu aru saada, et kõik on megahästi, kui midagi kunagi halvasti pole?