Tööinimese aktiivsuse võimalikkusest kodanikuühiskonnas

Et kui keegi siin vahepeal tundis huvi, miks ma enam blogi ei kirjuta, siis teadke, ma ei suutnud lihtsalt siia sisse logida enam. Mingi vale blog tuli kogu aeg ette. Aga nüüdseks on see mure lahendatud. Kuni järgmise korrani.

Pealkiri sain provokatiivne. Olgu kohe alustuseks öeldud, et ma olen täiesti veendunud, et ühendustes tegutsemine on väga vajalik ja tõsine töö. Nii mõnigi kord palju olulisem, kui see nn "päristöö", millega vorsti leiva peale teenime.

Olen minagi juba väga kaua aega kolmandas sektoris tegutsenud ja kuna tegevus meeldib, siis kavatsen vähemalt mõni aeg seda jätkata. Aga on üks väike mure. Ehk kui sa just ei käi kudumisringis või padjaklubis, siis on väljaspool tööaega väga keeruline aktiivne olla. Eks see ole märk, et ka kodanikuühiskond muutub professionaalsemaks. Aga sellegipoolest on väga keeruline osaleda olulistel koosolekutel ja kohtumistel ja esindada oma organisatsiooni välisriikides siis, kui need asjad toimuvad E-R 8.00-17.00. Sest samal ajal on ju vaja olla tööl. Lõputult ära küsida ei saa ja puhkust selleks võtta, et kolmandas sektoris asju ajada, ei ole ka just kõige parem mõte. Ka kolmanda sektori aktivistid peavad ju puhkama millalgi.

No ja nii ma seisangi igapäevase dilemma ees - milline üritus see nüüd siis kõige olulisem on, kuhu kindlasti peaks minema ja kuhu võib minemata jätta? Ja mõne organisatsiooni/asutuse/projekti jms töös polegi võimalik sellepärast osaleda, et ühist aega pole võimalik leida.

Ametnikuna saan muidugi teisest poolest ka aru, sest nende jaoks on see ju "päristöö" ja seda ei taheta vabal ajal teha. Aga siiski, mingid lahendused peaks siin leidma. Vastasel juhul jäävad ellu ainult professionaalsed ühendused ja vabatahtlikkuse alusel tegutsejatel tuleb kas muutuda proffideks või siis oma pillid kotti panna.