Elust

Nii, eksisin ka siia üle pika aja ära. Et aeg on küps (pigem üle) uue sissekande tegemiseks. Imelik värk, mul ikka hakkab mälu juba alt vedama. Praegu nt otsisin tükk aega seda veebiaadressi, et sissekannet teha. Ja siis muidugi ei mäletanud parooli. Aga siin ma nüüd olen.

Vahepeal on niipalju juhtunud, et Harju Maavalitsuses olen tööl olnud täpselt kuu aega ja kolm päeva. Ja endiselt on suhteliselt tore. Kuidagi tööd on ka tekkinud, esmaspäeval naaseb ülemus õppepuhkuselt, siis peab eriti usinaks hakkama. Saan tema käest küsida ka igast asju, ei pea enam ise leiutama.

Teisipäeva õhtul sain üle pika aja jälle ühe toreda elamuse võrra rikkamaks. Nimelt meenus mulle Helsingist laevaga naastes, miks ma Tallinna armastan. Võlusõna MERI. Külmetasin end pool tundi laeva tekil ja nautisin taamal paistvaid Tallinna tulesid ning suurt ümmargust kuud. Kahju, et tähti ei näinud. Ultimate chill!!!

Soovitan kõigil järgi proovida. Üleüldine rahu ja rõõm, ei mingeid muresid. Kogu tavaelu tundub nii kaugel ja mõttetu. Reality strike laevale tagasi minnes tabas muidugi sedavõrra tugevamani. Ma ei saa aru, kust need uskumatud inimesed ometi tulevad ja kuhu lähevad, kes laevaga Tallinna ja Helsingi vahet saalivad. Selliseid pole ei Helsingi ega Tallinna tänavatel. Amazing.

Üks hea uudis on veel. Olen kevad väsimusest üle saanud ja juba jaksan hommikuti üles tõusta ning naudin töötegemist. Õigemini selliste asjade tegemist, mis mind motiveerivad. Nt ENL. Väljakutsed on küll parajad, aga seda lahedam. Liiga lihtsalt saavutatav tulemus ongi ju igav.